10. kodutöö: Hacker-HOWTO ja mida ma asjast arvan

Sellest on nüüd juba 10a, kui see teos kirjutati. Inglisekeelsest nimest "How To Become A Hacker" võib aimata, millest juttu tuleb. Tegemist on puust ja punaseks tehtud kirjutisega, mis lahkab häkkimise ja kräkkimise tagamaid. Häkkimine on selle raamatu põhjal midagi üllast, loovat ja ühiskonnale kasulikku. Kräkkimine seevastu on võrdsustatud autodesse ja korteritesse muukimisega. Natuke klišeelik lähenemine, kui minu arvamust küsida. Raymond üritab oma teoses justkui ülistada häkkerlust, pidades seda antiteesiks igavusele ja rumalusele.

Häkkimine minu jaoks on laiem termin, mis sisaldab nii head kui halba arvuti turbesüsteemide jaoks. Mündil on alati kaks poolt ja piir nende kahe poole vahel pole alati must ja valge.

Ühes osas olen ma autoriga nõus. Häkkeriks võib end pidada ainult intelligentne inimene, kes teab häkkimisega kaasnevaid võimalusi ja ohtusid, mis aitab tal soovitud tulemusi saavutada, sõltuvalt siis sellest, kummal pool pilti ollakse. Häkkeritest saavad tihtilugu väga head turbeeksperdid, kes on tööturul väga hinnatud.

Teost lugedes tekib korduvalt tunne, et autor põeb mingit obsessiivse probleemi. Kuigi ei pea ennast ligilähedaseltki häkkeriks, on veider lugeda käske ja keelde, mida on vaja järgida, et tõeliseks häkkeriks saada.

Näitena toob Raymond, et küberpungi teemal sõna võtmine on aja raiskamine. Olen ise suur küberpungi stiili austaja ja arvan, et lähitulevikus on selles valdkonnas väga suuri muutusi tulemas, mis on otseselt seotud häkkimiskultuuriga. Kuigi jah, ülemäärane ülme valdkonna müstifitseerimine võib tõesti häkkerlusele halvasti mõjuda (ilmselt on autor seda silmas pidanud).

Minu silmis on häkker oma ala vaieldamatu spetsialist, kes on suuteline orienteeruma tarkvarasüsteemides ja arvutivõrkudes nagu kala vees ning on suuteline mõistma valdkonna tulenevaid ohte ja võimalusi ning seda oma vajadustele vastavalt ära kasutama. Seejuures pole oluline, kas opensource või proprietary. Häid häkkereid jagub mõlemale poole.