Sunday, November 13, 2011

8. kodutöö "Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus"

Räägin seekordses postituses intellektuaalomandi õiguse (patendid ja litsentsid) räpasest poolest ehk miks piiratakse tarkvara ja laiemalt meedia levikut enda huvides ja miks see avaldab ühiskonnale negatiivset mõju.  

Mis asi on intellektuaalomand?
WIPO definitsiooni järgi on intellektuaalomandiks kõik originaalsed kirjanduslikud, kunstilised ja teaduslikud teosed, sh igasugune digitaalne meedia nagu muusika, video ja tarkvara.  Intellektuaalomandiks peetakse kõike loomingu teel saadud tulemeid, millele saab väärtust omandada, kuid mida pole võimalik füüsiliste parameetrite järgi kirjeldada ega füüsilise valduse abil piirata. Ometi on levinud intellektuaalomandi käsitlus sarnaselt materiaalse varaga, st tahetakse anda objektile iseloomulikud tunnused ja laiendada õigusi sedasi loodud objektile (müümine ja laenamine).

Kelle huvides on intellektuaalomandi kaitse?
Levinud on arvamus, et intellektuaalomandi kaitsvad seadused seisavad autori huvide eest. Kuigi selles on omajagu tõtt, siis lähemalt vaatlema asudes näeme, et taustal on palju varjatud huvipooli, kes on kaudselt läbi lepinguõiguse autoriga seotud ning saada suurt vaheltkasu.

Kust siis jookseb piir intellektuaalomandi kaitse ja kontrollimatu ahnuse vahel?
Autoriõiguse seadus annab teose autorile automaatselt täielikud õigused oma intellektuaalomandit levitamise eest kaitsta. See aga on viinud olukorrani, kus sellise omandi tarbija võib pahaaimamatult või siis õigustamatult muutuda autorikaitse rikkujaks. Kuna juriidilselt on võimalik panna autoriõigusele pretendeerivat isikut eelisseisundisse ülejäänud kogukonna ees, küsides kõikvõimaliku meedia tarbimise eest kohustuslikus korras teenustasu, teenides ebaproportsionaalselt suurt tulu. Lisaks autorile on püsti pandud terve tööstus, mille eesmärk on tagada juriidiliste vahenditega autoriõiguste kasutamise eest soovitud tulu. Managerid, turustajad ja muud asjapulgad, kõik nad küsivad oma osa pirukast, millega tegelikkuses pole neil suurt midagi pistmist. Kõik see aga suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ning piirab intellektuaalomandi levikut. See on omakorda viinud vastupidise olukorra tekkimisele - piraatluse levikule. Olgu siinkohal öeldud, et kumbki pole hea lahendus.

Lahendus
Tekkinud olukorda lahendada on keeruline. Usun, et pikas perspektiivis laheneb olukord ise. Interneti levik on autorikaitse organitele suureks pinnuks olnud pikka aega ning veelkord näitab, et seniseid seadusi ei täideta väga olulises osas. Abiks oleks autoriõiguste reeglite lõdvendamine tavakodanikele, kes ei saa mingit otsest tulu intellektuaalomandi kasutamisest

PS. Ma pole jurist ning võtke kõike, mida te sellest postitusest lugeda võisite, nagu lusikatäit soola.


No comments:

Post a Comment