10. kodutöö: Hacker-HOWTO ja mida ma asjast arvan

Sellest on nüüd juba 10a, kui see teos kirjutati. Inglisekeelsest nimest "How To Become A Hacker" võib aimata, millest juttu tuleb. Tegemist on puust ja punaseks tehtud kirjutisega, mis lahkab häkkimise ja kräkkimise tagamaid. Häkkimine on selle raamatu põhjal midagi üllast, loovat ja ühiskonnale kasulikku. Kräkkimine seevastu on võrdsustatud autodesse ja korteritesse muukimisega. Natuke klišeelik lähenemine, kui minu arvamust küsida. Raymond üritab oma teoses justkui ülistada häkkerlust, pidades seda antiteesiks igavusele ja rumalusele.

Häkkimine minu jaoks on laiem termin, mis sisaldab nii head kui halba arvuti turbesüsteemide jaoks. Mündil on alati kaks poolt ja piir nende kahe poole vahel pole alati must ja valge.

Ühes osas olen ma autoriga nõus. Häkkeriks võib end pidada ainult intelligentne inimene, kes teab häkkimisega kaasnevaid võimalusi ja ohtusid, mis aitab tal soovitud tulemusi saavutada, sõltuvalt siis sellest, kummal pool pilti ollakse. Häkkeritest saavad tihtilugu väga head turbeeksperdid, kes on tööturul väga hinnatud.

Teost lugedes tekib korduvalt tunne, et autor põeb mingit obsessiivse probleemi. Kuigi ei pea ennast ligilähedaseltki häkkeriks, on veider lugeda käske ja keelde, mida on vaja järgida, et tõeliseks häkkeriks saada.

Näitena toob Raymond, et küberpungi teemal sõna võtmine on aja raiskamine. Olen ise suur küberpungi stiili austaja ja arvan, et lähitulevikus on selles valdkonnas väga suuri muutusi tulemas, mis on otseselt seotud häkkimiskultuuriga. Kuigi jah, ülemäärane ülme valdkonna müstifitseerimine võib tõesti häkkerlusele halvasti mõjuda (ilmselt on autor seda silmas pidanud).

Minu silmis on häkker oma ala vaieldamatu spetsialist, kes on suuteline orienteeruma tarkvarasüsteemides ja arvutivõrkudes nagu kala vees ning on suuteline mõistma valdkonna tulenevaid ohte ja võimalusi ning seda oma vajadustele vastavalt ära kasutama. Seejuures pole oluline, kas opensource või proprietary. Häid häkkereid jagub mõlemale poole.

9. kodutöö: kirjeldada üht vaba litsentsi

Sedakord on tegu ühe keerulisema käsitlusega kodutööde hulgas. Võibolla on asi selles, et vaba litsentsi temaatika on sedavõrd laialivalguv, et head otsa sellest lõngakerast on raske leida. Proovin siiski.

Toon näite elust enesest ja võtan ette ühe konkreetse case'i. 2 tarkvaratöötjat alustavad sisuliselt üheaegselt uue opensource rakenduse riigiasutustes implementeerimisega. Tegemist on uue, maailmas palju tähelepanu köitva opensource dokumendihaldustööriistaga, mis kuulub GPL litsentsi alla.

Mõlemad juhul on tarkvaratootjad sisenenud enda jaoks tundmatutesse vetesse. Kaasatakse väliseid konsultante ning oma parimaid tarkvara insenere, et saadav tulemus vastaks Eesti seadusandlusele ning kasutajate nõuetele. Lähteülesanne eeldas muuhulgas tarkvara kerneli osalist ümbertegemist. 

Tulemused

Tarkvaraarendaja x suutis pärast pikka ja vaevalist panustamist saavutada rahuldava tulemuse. Eelarvet ületati oluliselt, kuid tulevikus loodetavad kasumid annavad lootust, et projekt on siiski tasuv. Projekti lõppedes otsustas riik kui tellija kogu lähtekoodi oma kodulehel avalikult ülesse seada, sest kõik edasised arendused on litsentsi tingimuste järgi samuti avalikud. Tarkvaraarendajale ei jäänud muud üle kui olukorraga leppida.

Tarkvaraarendaja y, kes küll oli algselt suurt usku ja optimismi täis, jäi kerneli arendamisega selgelt hätta ning hoolimata korduvtatele tähtaegade pikendamisetele lõpuks loobus projekti valmistegemisest. Saadud mitme aastane kahjum tuli tarkvaraarendajal täies mahus enda kanda võtta ning projekt maha matta.

Loo moraal: tundmatusse vette hüpates ei pruugi saada tulemust isegi hästi dokumenteeritud avatud lähekoodiga tarkvarast ning isegi kui tulemus saavutatakse, kuulub see vastavalt litsentsi tingimustele avalikkusele. Seega peavad tarkvara arendajad enne arendama asumist väga täpselt enda jaoks lähti mõtestama GPL valikuga seotud riskid ja ärimudelid.

8. kodutöö "Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus"

Räägin seekordses postituses intellektuaalomandi õiguse (patendid ja litsentsid) räpasest poolest ehk miks piiratakse tarkvara ja laiemalt meedia levikut enda huvides ja miks see avaldab ühiskonnale negatiivset mõju.  

Mis asi on intellektuaalomand?

WIPO definitsiooni järgi on intellektuaalomandiks kõik originaalsed kirjanduslikud, kunstilised ja teaduslikud teosed, sh igasugune digitaalne meedia nagu muusika, video ja tarkvara.  Intellektuaalomandiks peetakse kõike loomingu teel saadud tulemeid, millele saab väärtust omandada, kuid mida pole võimalik füüsiliste parameetrite järgi kirjeldada ega füüsilise valduse abil piirata. Ometi on levinud intellektuaalomandi käsitlus sarnaselt materiaalse varaga, st tahetakse anda objektile iseloomulikud tunnused ja laiendada õigusi sedasi loodud objektile (müümine ja laenamine).

Kelle huvides on intellektuaalomandi kaitse?

Levinud on arvamus, et intellektuaalomandi kaitsvad seadused seisavad autori huvide eest. Kuigi selles on omajagu tõtt, siis lähemalt vaatlema asudes näeme, et taustal on palju varjatud huvipooli, kes on kaudselt läbi lepinguõiguse autoriga seotud ning saada suurt vaheltkasu.

Kust siis jookseb piir intellektuaalomandi kaitse ja kontrollimatu ahnuse vahel?

Autoriõiguse seadus annab teose autorile automaatselt täielikud õigused oma intellektuaalomandit levitamise eest kaitsta. See aga on viinud olukorrani, kus sellise omandi tarbija võib pahaaimamatult või siis õigustamatult muutuda autorikaitse rikkujaks. Kuna juriidilselt on võimalik panna autoriõigusele pretendeerivat isikut eelisseisundisse ülejäänud kogukonna ees, küsides kõikvõimaliku meedia tarbimise eest kohustuslikus korras teenustasu, teenides ebaproportsionaalselt suurt tulu. Lisaks autorile on püsti pandud terve tööstus, mille eesmärk on tagada juriidiliste vahenditega autoriõiguste kasutamise eest soovitud tulu. Managerid, turustajad ja muud asjapulgad, kõik nad küsivad oma osa pirukast, millega tegelikkuses pole neil suurt midagi pistmist. Kõik see aga suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ning piirab intellektuaalomandi levikut. See on omakorda viinud vastupidise olukorra tekkimisele - piraatluse levikule. Olgu siinkohal öeldud, et kumbki pole hea lahendus.

Lahendus
Tekkinud olukorda lahendada on keeruline. Usun, et pikas perspektiivis laheneb olukord ise. Interneti levik on autorikaitse organitele suureks pinnuks olnud pikka aega ning veelkord näitab, et seniseid seadusi ei täideta väga olulises osas. Abiks oleks autoriõiguste reeglite lõdvendamine tavakodanikele, kes ei saa mingit otsest tulu intellektuaalomandi kasutamisest

PS. Ma pole jurist ning võtke kõike, mida te sellest postitusest lugeda võisite, nagu lusikatäit soola.

7. kodutöö "Vaba tarkvara kui oluline eeldus"

Panen seekordses postituses kirja mõned kogemused vabavara kasutamisega.

Alustuseks räägin põhimõistetest. Mis siis on üldse vaba tarkvara: tasuta jagatav, kuid muidu suletud süsteem või midagi muud? Selgub, et vastus polegi nii ühene.

Teeme siinkohal väikese liigituse:

• freeware -tavaliselt väike programm, mis on tehtud entusiastide või mõne tudengi poolt. Enam segadust tekitab termini "freeware" definitsioon - seda saab küll tasuta alla laadida, kasutada ja jagada nii kaua kui soovid, kuid edasi arendada ei tohi. See tähendab, et tarkvara on kasutatav "as is" põhimõttel ning tal puudub laiem kogukond, kes toodet edasi arendaks ja parandaks. Seega päris "free" see siiski pole.
• shareware - see termin tähendab, et võid küll tarkvara alla ja piiratud aja kasutada, kuid kui soovid pikemalt kasutada, pead siiski maksma. Ei pea vist lisama, et tegu sarnaselt suletud süsteemidega nagu "freeware" puhul.
• open source - viitab, et lähtekood on avatud ja kõigile kättesaadav. Lähtekoodi alusel tehtud tooted, dokumentatsioon või arendustöö/konsultatsioon võivad siiski vahel tasulised olla. Kui "open source" sisaldab lisaks autorõiguste levitamise õigust GPL (General Public Licence), siis tähendab see, et kogu tarkvara edasine arendustöö tulemus peab olema kogukonnale kättesaadav ja tasu selle eest ei tohi küsida.

Päris elus puutume kokku kõigi kolme tüüpi lahendusega. Toon näiteid enda kogumustest.

Freeware

• Avast antivirus - hea tööriist koduseks arvutikaitseks enamlevinud viiruste vastu. Olemas nii freeware kui shareware versioonid.
• IrfanView - hea lihtne, kergekaalne fototöötlusvahend, millega on mugav pilte kroppida ja peistida.
• Picasa - olen kasutanud piltide üleslaadimiseks Google+ keskkonda ja juhul, kui IrfanView-st pole piisanud.
• Winamp - siiani pidevalt kasutuses olnud ja jätkuvalt minu nr 1 vabavara.

 Shareware

• Enterprise Architect - tasuline modelleerimisvahend, millel on 30 päevane trial periood.

Open source 

• Linuxi distrod (Red Hat, Ubuntu)- proovitud dual-boot keskkonnas puhtalt huvilistel eesmärkidel.
• Gimp 2 - professionaalne pilditöötlusvahend, mis on võrreldav  Photoshopiga ning mis peamine, täiesti tasuta alla laetav ja kasutatav.
• Firefox - mugav, töökindel alternatiiv IE-le. Kasutan siiani.

6. kodutöö "Esimesed kogemused Second Life-s"

Seekordses postituses üritan anda esmase hinnangu  Second life kogemusest.

Et hinnang oleks täpsem, jagasin need 10 palli skaalal erinevate omaduste järgi.

Mängu idee -8

Suur pluss SL-s on, et eesmärk ei ole seal ei kollide tapmine. Sellega eristub SL teistest MMORPG mängudest nagu WoW. Põhiline on SL-s siis sotsialiseerumine teiste virtuaalsete kodanikega ilma, et peaks kartma suhtlemisest tekkida võivaid tagajärgi, mis reaaluses võivad üpriski ebameeldivalt välja kukkuda. Oma virtuaalse karakterit on võimalik kujundada täpselt selliseks nagu hing ihaldab. See on suur pluss kui mõtlema hakata. Saab ju teha endast ideaalse karakteri ning niiviisi suhelda teiste ideaalsete karakteritga. Sellest tulenevatest sotsiaalsetest situatsioonidest võib vabalt sõltuvusse sattuda.  

Kõige rohkem meenutab SL olemuselt ehk The Simsi või selle online versiooni The Sims Social on Facebook. Mõned olulised erinevused siiski on. SL toimub interkatsioon kasutajate vahel läbi chati põhiliselt. The Sims-is aga läbi interaktiivsete tegevuste ning chati osa puudub.

Maksumus - tasuta (enamasti)

SL on tasuta jagatud kogemus, mis on suur pluss. Raha kulutamine SL-s on rangelt vabatahtlik ja seisneb asjade ostmises, olgu selleks siis näiteks kinnisvara või uued moekollektsioonid. 

Installatsioon - 9
 

SL allalaadimine ja installatsioon käis lihtsalt ja intuitiivselt. 

Karakteri loomine ja muutmine - 8
 

Mängu käivitamisel tuli esimese asjana valida endale meeldivaim karakter olemasolevate seast. Valik ei olnud ülemäära suur, kuid siiski vaheldusrikas. 

Keskkond - 9

Keskkondade variatsioon ja teostus on SL üheks tugevamaks omaduseks. Üks punkt kümnest jäi panemata seetõttu, et interaktsioon keskkondade sees võiks olla parem.

Interaktsioon ja sotsialseerumine - 8
 

Põhiline osa sotsialiseerumisest toimub läbi chat akna. Kontaktidega on võimalik suhelda nii avalikult kui personaalselt. Oluline on seejuures, et karakterid asuksid samal kaardil ja lähestikku.

Graafika - 7
 

Graafika osas võib natuke nuriseda, kuigi otseselt mitte kole, siis natuke vananenud küll.

Jõudlus - 6

Arvuti, millel SL proovisin, on suuteline välja mängima praegustest 3D mängudest enamiku. SL ei olnud siin erand, kuid häiris siiski madal kaadrisagedus. Võimalik, et osa aeglusest oli põhjustatud madalast interneti ühendusest. Oleksin siiski oodanud paremat jõudlust. 

5. kodutööd "Folksonoomia paremad ja halvemad palad"

Seekord on vaaltuse all folksonoomia kui interneti märgenduskeel. Definitsioonil pikemalt ei peatuks, kuid toon välja kaks äärmuslikku näidet nende kasutamisest.

The Fame: http://www.infomous.com/site/economist/

Alustan retoorilise küsimusega: "Mis saaks olla parem web2.0 folksonoomia esindaja kui The Economisti opinon cloud?".Ega saagi oleks minu vastus. Eriliseks teeb selle konkreetse märgenduspilve mitmeski mõttes interaktiivsus, dünaamilisus, ülevaatlikus ja kasutajasõbralikus.

The Blame:Eesti ajakirjandusmeedia

Pean silmas eelkõige meediumi sotsiaalset osa, mis on pehmelt öeldes olnud siiani kontrollimatult vohav ja struktureerimata, folksonoomiast, õigemini selle puudumisest, ei maksa rääkidagi.

Siinsed meedia portaalid koos oma igipõliste anonüümsete kommentaariumitega ei ole aastate jooksul kuhugi arenenenud.

Ei teagi, kas asi on tehnilises suutmatuses või on veel eelmises sajandist pärit klikkidel põhinevatel ärimudelitel veel piisavalt jõudu edasikestmiseks. Moddimise või selle puudumise parimaks näiteks on postimees, kus kõik kommentaarid kustutatakse tuimalt iga 3 kuu järel. Hädatapp, mille käigus lastage solgikanalisse nii mõnigi väärtuslik pärl.

4. kodutöö "Kuidas võiks Wikipediat veelgi paremaks teha?"

Sedakorda räägin loo, kuidas mulle üks õhtu helistas Jimmy (Jimbo) Wales, et uurida minult ühtteist Wikipedia kohta.

Kes veel ei tea, siis tema on üks Wikipedia kaasasutajatest ja aktiivne juhtfiguur. Panin mälu järgi lühidalt kirja meie vahel toimunud telefoni vestluse sisu. Täpsustan, et tõlkisin vestluse emakeelde.

JW: Tere Andreas! Olen Jimbo Wales. Sattusin lugema Kaku Wikiversity lehte ja sinu kontakt jäi silma.

A: Tere Jimbo. Milline meeldiv üllatus. Millest sa tahad rääkida?

JW: (mõtleb natuke) Tead, ma tahan kangesti Wikipediat paremaks muuta. Sa oled teemaga varem kokku puutunud ja ehk oskad tarka nõu anda.

A: Hmm, kas nüüd just tarka, aga ma võin ju proovida.

JW: Alustuseks tahaks küsida, kas Wikipedia kasutamine on sulle mugav töövahend?

A: Tead, ausalt öeldes kasutan Wikipediat põhiliselt info otsimiseks. Selleks sobib see väga hästi. Kirjutamise ja haldamise osas olen rohkem kokku puutunud Mediawiki enda ehk Wikipedia alustarkvaraga, kui aitasin juurutada seda ühes organisatsioonis.

JW: Miks just Mediawiki?

A:  Mediawiki tundus tollal sobilik lahendus organisatsiooni sisese IT sisuhaldustööriista juurutamiseks. Saime selle küll ühiste jõupingutustega võrdlemisi kiiresti tööle, kuid küllalt palju (rohkem kui arvasime), tuli Mediawikit tuunida. Eesmärgiks oli see muuta kasutatavaks ka mitte IT inimestele. Seetõttu pidime palju rõhku pöörama kasutusmugavuse tõstmisele.

JW: Ja mis kogemuse sa Mediawikit juurutamisega said? (kuulab huviga...)

A: Mõned tähelepanekud ja probleemid, mis juurutamise käigus esile tulid olid siis järgmised (pikem minupoolne monoloog üksikute Jimbo poolsete kaasamõtlevate üminate ja hüüatustega).

1. Admin moodul oli juurutamise hektel üsna piiratud võimalustega, mistõttu igasugu lisade installimine, CSS seadistamine ja konfigureerimine käis põhiliselt tekstiredaktori vahendusel ning seestpoolt vaadates tundus asi küllaltki toores. Hilisemates versioonides on olukord tuntavalt paranenud, kuid pikk tee on veel käia.
2. Vaikimisi pakutav online editor eeldab kasutajalt ikkagi wiki süntaksi tundmist, mis peletab esmapilgul vähegi mittetehnilisema seltskonna eemale. Viimastes versioonides on probleemiga tegeldud ja editor võimaldab elementaarseid funktsioone kasutada. Siiski on eeldatud wiki süntaksi tundmist või vähemalt orienteerumist. Keerulisemate lehekülgede korral (sellised, kus on keerulisi tabelstruktuure kasutatud) võib see üpris suureks väljakutseks kujuneda. Me suutsime omal ajal seda vältida välise editoriga FCKEditor, mis oli entusiastide poolt osalise funktsionaalsusega porditud Mediawikile üle.
3. History ja Revision control - toimiv, aga vajaks kohendamist nii visuaalselt kui sisuliselt. Keerulisemate tabelite sisu on pea võimatu normaalselt jälgida.
4. Puudu on enamlevinud formaatide import, eksport. Standardlahendus ei paku integratsiooni Office või selle vabavaralise vastega ega PDF väljundit. Sisuliselt on mediawiki kasutaja suletud ringis, kui tahab meediat importida või eksportida. Hea näitena tooksin siinohal Docuwiki, kus baastasemel integratsioon on olemas ja toimib küllalt lihtsalt.
5. Personal sandbox - Mediawiki üks suurimaid plusse on ka tema miinuseid. Inimesed, kes tahavad katsetada, testida ning avaldada artikleid alles pärast põhjalikku kontrolli on raske valiku ees, kas teha seda varjatult wikivälises keskkonnas või teha seda kõike teistele avalikult.

JW: (pikk mõtlik paus) Jaa, tõid mõned huvitavad mõtted välja. Tõsi on, et wiki arendamine on meile pigem filosoofiline projekt olnud ning IT baaslahenduse standardiseerimine pole olnud just esimesel kohal. Täpsustavalt märgin, et Mediawiki ei hakka kunagi olema sisuhaldustarkvara ning on ja jääb siiski tehniliselt kindla funktsiooniga kergkaaluliseks tarkvaraks. Edastan siiski sinu kriitika oma IT meeskonnale. Tänud nende märkuste eest.

A: Võta heaks.Jään huviga ootama tagasisidet ootama.

JW: Olgu, head õhtut.

A: Sulle samuti.

Selline oli siis minu põgus vestlus Jimboga ühel sügisesel õhtupoolikul. Väljas sadas kerget uduvihma, kostus üksikute autode müra ja koera haukumist. Üksikud varjud kiirustasid tuule käes lehvides mööda hämarat tänavat. Sulgesin arvuti ja jäin mõtlikuks. Miks ta küll minu poole pöördus? Kas see oli tõesti tema, kes helistas ja toimus see tõesti reaalsuses, mitte minu unenäos. Mõtlen sellele siiani.